30. 07 avati Haapsalu Linnagaleriis Maria - Kristiina Ulase joonistuste näitus "Gauguin ja Orlan Kihnu saarel". Maria - Kristiina näol on tegemist kunstnikuga, kes on ühena vähestest Eesti kunstimaastikul viljelenud joonistust nö näituse mastaabis. Vői vähemalt ei tule väga palju teisi esinejaid meelde. Noh Ly Lestberg, Alis Kask, Tőnis Saadoja ja ... Aga ikkagi ei ole see vőimalus täielikult ekspluateeritud. Vőiks oluliselt rohkem olla. Eriti siin maarjamaal, kus vanema kunstnikonna seas levib kumu, nagu suretataks Kunstiakadeemias traditsioonilisi tehnikaid välja. Täieliku saladuskatte all vőin öelda, et ei suretata. Lihtsalt uusi tehnikaid vőetakse juurde. Välja sureb mingi tegevus siis kui sellega enam keegi ei tegele. Seega parim viis mingi ala tőestamiseks on selle kvaliteetne esitamine. Minu meelest on Maria - Kristiina seda nüüd teinud. Nii, et jätke juba need "vox populi" jutud. Näitus on värske nii sisult kui vormilt. Kui vaatajat peaks ka segama natuke lokkiv paber ja justkui lohakas esitus, siis siin on tegemist taotlusega. Üldpildis tervikuna oleks ju vőinud kontrasti mőttes üks vői kaks korraliku raami olla, aga las igaüks otsustab ise.
Millest siis kunstnik jutustab? Noh eks ikka sellest kuidas Orlan (üks prantsuse kunstnik, mäletate, tema näitus oli just sel aastal, no see, kes ennast lőikuda lasi) ja Gauguin (vist oli raamatupidaja, kes maalima hakkas ja siis Tahiitile (vői oli se Haiiti) pages ja seal pidalisse suri) Kihnu saarel omi asju toimetavad. Kahe sajandi pikkune ajaline distants ei loe siin midagi.

Kihnu ongi selline natuke veider koht, kus imelike asju juhtub. Mis nad seal kahekesi teevad, seda minge vaadake ise. Galeriis, mitte Kihnul. Igatahes kui feminist ja matsho väiksel saarekesel omapäi jäävad juhtub nii mőndagi. Mina ei tahaks juures olla. Aga niisama pildi pealt vaatan küll. Miks mitte: Päike loojub, katel podiseb lőkketulel. Kadakate vahel on juba sügavad varjud. Gauguin tuleb sületäie roigastega. Orlan rapib lesta. Kuni toit valmib, keerleb tasane jutt naiste őiguste ja saarenaiste prinkide kehavormide ümber. Kostavad lähenevad jooksusammud. Sealt tuleb Mark Soosaar. Ei ole Mark. Üks akadeemia modell on. Meesmodell. Ei mäleta enam nime. Vanem mees, valge habemega. Kaabu peas, muidu puhta paljas. Jah. Temale lesta ei jätku. Aga teed on küll veel järgi. Nőmmeliiva teed. Edasi läheb asi päris käest ära, aga seda vaadake juba ise näitusel, mis jääb avatuks augusti lőpuni.

Agur Kruusing