Urmas Viik Haapsalu Linnagaleriis.

Urmas Viiki voib pidada vast üheks mitmekesisemaks kunstnikuks, kes hetkel Eesti kunstimaastikul tegutseb. Lopetanud on ta ERKI graafikaeriala, kateedri, mille juht ta praegu ise on. Traditsioonilise graafika ruum jäi Urmasele kitsaks juba üheksakümnendatel, mil enam tähelepanu köitsid tema video- ja ruumiinstallatsioonid. Tänaseks on lisandunud digigraafika. Premeeritud on teda koikvoimalike autasude ja tiitlitega, mida kodukamaral saada. Samuti kuuluvad tema tööd erinevatesse kogudesse nii siin, kui seal pool piiri. Ühesonaga mees oma parimais aastais.
Käimasolev näitus ei ole konreetsele aja ja ruumihetkele orjenteeritud, vaid koosneb nopetest erinevatelt näitustelt. Soovimata siinkohal kellelegi liiga teha, arvan, et sellisena on näitus huvitavam ja mitmekesisem, kui nn ühe idee projekt. See näitus voimaldab luua vaatajal üldistavamat pilti kunstniku visualiseeritud motte arengust. Töid on väljas alates 2008 - 2010. Et pilt veelgi kirjum oleks, puuduvad töödel ka nimed, kuna kontekstist välja rebitud objektid ei oma enam päris seda tähendust, mis eelnevates ekspositsioonides. Nüüd saab vaataja ise arvata, tundmata hirmu, et tolge voib valeks osutuda.
Viigi tööde siuks on enne koike intellektuaalne mäng. Mäng sonade, tähenduste ja neile vormivastete leidmisega. Kui tema töödes sisaldub ka mingi muu aspekt, siis on see osavalt maskeeritud ja annab teadlikumale publikule juba konkreetsemaid vihjeid. Samas saab vaadata tema töid ka lihtsalt esteetilisest vaatenurgast, kartmata, et midagi väga valest läheks. Seega on Urmas kunstnikuna vorlemisi leebe, ega sunni vaatajat sukelduma päevakajalistesse probleemidesse voi maailmaremondiga tegelema. Raamatukujundajana, on tal vaistu publikut peibutada, ligi meelitada ja siis voibolla torgata. Noelaga näiteks.
Agur Kruusing