Kaarel Vulla näitus Haapsalu Linnagaleriis on heaks näiteks Eesti praegusest noorest maalikunstist. Sőna noor antud kontekstis ei oma sellist tähendust, mis kutsuks üles teatavatele reservatsioonidele, sest nagu varasemates artiklites mainitud, tuleb iga esinevat kunstniku vőtta just sellena, nagu ta end eksponeerib.
Kaarel Vulla ekspositsioon on tugeva sürrealistliku alatooniga. Ehkki kunstnik seda ise eitab. Kaarli kommentaar oma töödele viitas nö kummitama jäänud mőtetest vabanemisele. Millised need mőtted ka on vői olid, ei ole autori sőnutsi olulised. Need tulevad ja neist peab lahti saama. Spekuleerides S. Freudi ideedega saame siiski tulemuseks aistingu ja aladeadvuse kooslusel tekkinud kinnismőtte. Kui selle visuaalne esitlus ei ole puhtakujuline sürrealism, siis mis ta on?
Igaüks meis arvab teadvat oma mőtete ja ideede päritolu. Oleks ju piinlik tunnistada, et see ei ole päriselt meie kontrolli all. Kust tuleb näiteks noorel inimesel mőte loobuda juristiharidusest ja őppida Tartus hoopis maalimist ja semiootikat? See ei ole kaine kaalutlemise tulemus. See on ... Ma ei tea, mis see on. Kasulik see ei ole, raha ei saa, auto on odav jne. Igatahes oleks sellise fantaasiaga jurist loonud kohtusaalis kindlasti palju huvitavaid pretsedente. Ehk oleks muutunud selle valdkonna inimesed oma tegemistes pisutki inimlikumaks ja miks mitte tulnuks karistused näiteks sellised, et rikkurid, kellest teatakse, et nad oma vara kokkuriisumisel on kasutanud ebaausaid ja jälkke vőtteid, juriidiliselt aga on kőik ok, oleksid kohustatud kandma avalikes kohtades peakohal suurt preservatiivikjulist őhupalli kirjaga "olen sisutühi, aga rikas".
Aga Vulla ei soovinud saada juristiks. Sai kunstnikuks. Soovib muuta Eesti kauni kuppelmaastiku hambulisemaks. Tahab ümber kirjutada Punamütsikese lugu ja teha üldsekőike teistmoodi kui korralik inimene. Maalida ei armasta ta ka ilusasti. Väljaarvata mőned tööd, on tema maalid ju lausa koledad. Ja ei saa kohe aru. Peab mőtlema. Mitte nagu Maie ja Valduri lood, kus on esimese minutiga selge, kes on paha ja kellele tuleb kaasa tunda.
Kuidas Kaarel Haapsalusse sai? Haapsalu Kunstiklubi reserveeris omale selle aja.Tegi aga näituse mujal. Miskipärast. Vulla oli mul sihikul järgmiseks aastaks aga oli valmis tulema ka kohe.
Ja ongi hea. Näius on hea. Sisutihe. Teravmeelne. Sulle ei meeldi? Ära vaata. Mine koju teleka ette. Kell seitse algab lastekas.

A.Kruusing